Jooksuaeg

Ajee, täna olin jälle tubli! :D Ennast kiitmast ma ei väsi...

Täna õppisin päeval: analüüsisin oma kirjutatud tekste, arvestasin keskmiseid punkte, panin kirja loetud teoseid, mida veel lugeda tahaks, otsisin tsitaate. Homme püüan rohkem bioloogiat õppida. Nüüdseks on küll kogu materjali läbi võetud pealiskaudselt, vaja on aga ka kõik 100% selgeks ja arusaadavaks teha ning ülesanded kõik ära lahendada. Homme tahaks veel vaadata filmi "Anna Karenina", kuna täna jäi vaatamata. Raamatut ma lugenud ei ole, kuid õppisin selle algusest ühe proosateksti kõnevõistluseks pähe ja see meeldis mulle väga.
Sugulasest inglise keele õpetaja paneb mulle varsti ühe õpiku ka teele, et saaksin iseseisvalt inglise keele grammatikat õppida. :) On tore, kui on nii häid inimesi olemas, eksole!

Kuigi eile õhtul oli hirmus soov kohe hommikul ilusa ilmaga jooksma minna, siis lükkus mu jooks ikka õhtu peale (nagu alati), natuke raske oli ka vastu tuult joosta, aga samas jahutav.
Veendusin veelkord, et pean kindlasti oma südame tablette edasi võtma, sest jooksu ajal keskmine pulss oli 183, max 193 lööki minutis ja noh... Ütleme nii, et algus oli kerge, siis oli ka pulss 173, aga lõpp läks raskemaks, siis oli pulss juba 191 peal ning kui sprintisin, siis läks ilmselt 193ni. Ühesõnaga, et päris normaalne see ikka ei ole. Samas ütles mulle kardioloog, et mõnel inimesel ongi tavapärasest kõrgem pulss, aga ma ei usu ikka, et nii kõrge okei on. Kusjuures muidu lõpus enne sprinti tegin kuskil sada meetrit ehk kõndi, et pulss korra alla saada, et siis täiega lõpuni panna ja läks küll, selle ajaga langes 170-180 peale vist ning lõpus tundsin, et jõudu veel oli, kiirendasi veel, aga enne jõudsin koju, kui jõud otsa sai. :D
Märkasin ka, et venituse ajal ikka pulss langes, muidugi alla 120 ei läinud, kuid 180ne pealt tuli päris kiirelt alla.
Täna sai päris ametlikult oma jooksutossud esimest korda sisse joostud. Enne olin nendega muid asju teinud ja olid mugavad, aga joosta oli ka supermugav! Mõnusad pehmed kerged ja ilusad! :) 

Eile tegin jõuharjutusi ja aeroobikat kena 45 minutit. :) Ka selle ajal oli pulss natuke liiga kõrge, keskmine õnneks 146, kuid max 181. Lõppu sai tehtud veel venitus ja "meditatsioon". Ma armastan venitust ja seda, kui lased energial endasse voolata, super!

Mis siin ikka pikalt lobiseda... Nädal hakkab juba läbi saama, kevad on käes, päike paistab (vahest harva) ja linnud laulavad! Nautigem siis seda ja iseennast! :)

Roosa oli nii ilus ja nii erk pimedas :)

Hea-halb-halb-hea

Siin on mõnda aega väike paus olnud...

Vahepeal on juhtunud see, et ma olen terveks saanud! Nii tore! Lõpuks ometi! Paradoksaalne või mis? Antibiootikumid hakkasid kiirelt mõjuma ja juba kolmandal-neljandal päeval oli täitsa inimese tunne. Trenniga ei kiirustanud... Ütlen ausalt, et ei ole siiani kiirustanud... Olen liiga laisk olnud, aga kaalu pole õnneks juurde tulnud, on hoopis langenud. :)

Reedel oli mul esinemine ansambliga ja oeh... Hääl kõlab ikka nii teist moodi, kui saal rahvast täis on. :D Ühesõnaga, hea tunne oli! Kuigi mulle on laulmine alati väga meeldinud, aga ma olen arvanud, et ma ei oska, siis hakkab mulle aina enam tunduma, et ma isegi oskan... Ja tuleb täitsa okeilt välja ka. :D

Üks asi on see, et mu noormees sõidab homme hommikul viieks nädalaks Saksamaale praktikale ja ma ausõna ei kujuta ette, milliseks need viis nädalat kujunevad, sest me pole selle nelja ja poole aasta jooksul kunagi nii kaua lahus olnud. Tore oli see, et ma suutsin täna ilma pisarateta tema juurest ära tulla, kuigi meel on päris kurb. Siiski proovin mõelda, et see on temale ainult hea, et viis nädalat peab minema kiiresti, sest mind lohutatakse, et kolm nädalat polnud midagi hullu eemal olla... Ja no, teised tulevad toime, miks meie ei peaks. Loodan, et me saame palju Skype's suhelda ja et hiljem taaskohtumise rõõm on veel suurem. Ma loodan tõesti, et kõik läheb väga hästi, temal on tore, mina suudan oma eksamitele pühenduda ja sooritada need väga hästi, teha palju trenni ja et siis oleks korraga see tunne, et alles ta läks. Loodetavasti jääb see ka viimaseks korraks, kui  peame nii pikalt üksteisest eemal olema.

Teine asi, mis ma avastasin, on see, et novembris on Tallinnas Hurtsi kontsert! Ütlen ausalt, et ma tahaks väga-väga-väga minna, kuna eelmine kord ma ei käinud, Positivus Festivalile jäi ka käimata, kui seal esinesid ansamblid, mis mulle meeldisid siis... Siis see oleks päris-päris tore, kui see kord saaks minna ja veel toredam oleks, kui mu noormees minuga kaasa ka veel tuleks. :) Päris tore oleks tegelt Bryan Adamsit ka kuulama minna, kuna tal on nii palju lugusid, mis on kuidagimoodi minu ja mu noormehe suhtega seotud ja üldse, ta teeb minu kõrvade jaoks väga head muusikat. :)

Vahepeal selgus ka see, et mu väga tahetud ja oodatud reis jääb ka ära. Olen tõesti väga-väga-väga kurb, aga kõik, kellega pidin minema, jätavad minemata ja mis ma ikka kaks nädalat kuskil üksi konutan... Olen otsinud alternatiive, aga pole tõesti ühtegi nii head pakkumist leidnud - kurb...

Tore on see, et ilmad lähevad aina soojemaks, nii tore on, et sain oma uued kevad-sügis saapad jalga tõmmata ja uue tagi. Kohe nagu ise oleks uus. :D 

Ühesõnaga on see nädal hea-halva tähe all möödunud... Nagu juba mainisin, siis loodan, et järgmised viis nädalat lähevad kiiresti. Mõtlesin isegi teha endale konkreetsed päevaplaanid, sest kui ma neist kinni pidasin, suutsin nii palju õppida, samal ajal sain ka natuke puhata ja aeg läks tohutult kiiresti. See oleks väga tore!

Et siis... Kui võimalik, siis alustaksin esmaspäevast oma "uut elu viieks nädalaks" :D ja läheks üle pika aja ujuma. :D Teisipäeva õhtul on laulmine ja... Nüüd on ainult see, et ma ei oska vist nädalavahetustega midagi peale hakata. :D Ilmselt tuleb võtta endale mõned head ja asjalikud raamatud, mida pole siiani saanud lugeda.

Kui kellelgi on mulle mingeid häid mõtteid-ideid-soovitusi-kogemusi edastada, laske käia! :)

Antibiootikumid

Peale reedet läks mu tervis iga päevaga aina halvemaks. Kui reedel oli ainult nohu, peavalu, pisike palavik ja kehv enesetunne, siis laupäevaks oli ka juba kurk haige ning pühapäevaks tõusis ka palavik 38ni, lümfisõlmed tulid üles ning muutusid väga-väga valusaks. See tähendas, et ma ei kannatanud enam arstile minekuga kuidagi oodata...

Oma diagnoosi panin endale õigesti - sinuiit. :D Õnneks ei ole asi hull, röntgen näitas minimaalseid muutuseid, kuid vereproovis olid põletiku näitajad päris kõrged. Sain nüüd antibiootikumi ravi peale ning mandlid on õnneks vist veel korras, sest arst arvas, et kuna praegu selline aeg, kus palju haiguseid liikvel, siis nii kui ma ühest vabaks saan, on immuunsus nõrgem ning korjan kergemini järgmise külge ning siis jälle veel nõrgem ja nii ta läheb. Nüüd soovitas arst ennast korralikult terveks ravida (st mitte püstijalu ja koolis käies nagu enne) ning siis hakata oma immuunsust tugevdama, lisaks pidin end jälgima, et midagi muud (mis viitaks põletikule) kuskil välja ei löö.

Praegu on kaks tabletti juba hinge hall ja enesetunne natuke parem. Samas peavalud on endiselt ja tahaks juba, et need mööda saaks.

Nõnda ta läheb siis... Jube tunne on, kui nii palju asju vajab tegemist, aga ma olen haige ja ei jõua midagi teha, aga no, mis sa teed. Proovin homme, kui enesetunne vähegi lubab, hakata õppimisega uuesti pihta.

Järgmine nädal pidin korra veel minema vereproovi andma, kui antibiootikumi kuur läbi, et kontrollida, kas põletik ikka alaneb. Loodan, et hiljemalt järgmise nädala lõpust saab uuesti trenni tegema hakata.

Olge terved!